Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 3 Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?Sest ohkamine on mulle leivaks ja mu kaebed voolavad nagu vesi.
Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind.
Ei ole mul rahu, ei vaikust ega hingamist, küll aga on tulnud rahutus.”
Ülemlaul 8 Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred: miks eksitate ja äratate armastust, enne kui see ise tahab?”
„Kes see on, kes kõrbest üles tuleb, nõjatudes oma armastatule?” „Õunapuu all äratasin ma sinu, seal, kus su ema tõi su valuga ilmale, kus su valuga ilmale tõi su sünnitaja.
Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm, armukadedus julm nagu surmavald. Selle lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid.
Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed. Kui keegi annaks armastuse eest kõik oma koja vara, oleks ta tõesti naeruväärne!”
Hoosea 12 „Aga sina pöördu tagasi oma telki, hoia osadust ja õigust ja oota alati oma Jumalat!”
Jaakobuse 1 Seepärast pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.
Toobit 2 Aga kui ma jälle olin koju tulnud ning oma naise Hanna ja poja Tobiase olin tagasi saanud, siis oli mul nelipühade pidupäeval, mis on seitsme nädala püha, hea söömaaeg, ja ma istusin sööma.
Nähes nüüd rohkeid roogasid, ütlesin ma oma pojale: „Mine, ja kui sa leiad mõne meie vendadest, kes midagi vajab, kes Issanda peale mõtleb, siis too ta siia! Vaata, ma ootan sind!”
Ta tuli tagasi ning ütles: „Isa, keegi meie soost on kägistatud ja heidetud turule.”
Siis mina, enne kui ma midagi maitsesin, tõusin kiiresti ja viisin surnukeha ühte kotta, seniks kui päike loojub.
Ma tulin tagasi, pesin ennast ja sõin leinates oma leiba.
Mulle meenus Aamose ennustus, kuidas ta oli ütelnud: „Teie pühad muutuvad leinaks ja kõik teie rõõmud nutulauludeks!”Ja ma nutsin.
Kui päike oli loojunud, siis ma läksin, kaevasin haua ning matsin ta maha.
Aga naabrid naersid, üteldes: „Ta ei karda enam, et teda selle teo pärast tapetakse! Ta pidi põgenema, aga vaata, ta matab jälle surnuid!”
Selsamal ööl tulin ma matmast tagasi, ja olles roojaseks saanud, heitsin ma magama õue müüri äärde ja mu nägu oli katmata.
Aga ma ei teadnud, et müüris olid varblased, ja kui mu silmad lahti olid, siis need varblased sirtsutasid oma sooja väljaheidet mu silmadesse. Minu silmadesse tekkisid siis valged laigud. Ma läksin küll arstide juurde, aga nemad ei suutnud mind aidata. Ahhiahharos toitis siis mind, kuni ta läks Elümaisi.